Mõnusalt kreemine ja kevadiselt marjane toorjuustutort on aegumatu klassika. Sel tordil on sees väikeseks üllatuseks ka terved vaarikad, mis kreemjat koostist oma mahlakusega tasakaalustavad.

Hõissa pidu, hüüdsime kuu aega tagasi kui meie poja kahe aastaseks sai. Mõnusad aastad on need olnud ja poiss on juba täieõiguslik kodanik – jutustab, toimetab, töötab ja muudkui aga jookseb. Üks minu sugulane küsis “Kas ta sul kunagi kõnnib ka?” ning pidin nentima, et ega eriti ei kõnni küll, üldiselt ikka jookseb. Energiat ja head tuju on sellele lapsele tõesti kuhjaga antud ja sellest tulenevalt on meil viimasel ajal kodus hommikust õhtuni koguaeg stand-up comedy. Poiss käib juba paar kuud lasteaias ja naudib elu täiel rinnal. Eile sõi näiteks aias kühvliga porilombist muda. Vaatasin korraks sinna poole, mõtlesin, et tea kas peaks…. ja seejärel tõdesin, et ei – ei pea, las sööb. Ja võitsin endale väärtuslikud 10 minutit verandal üksi istumise aega, kuniks kutt porilombis andunult plätserdas. Kvaliteetaeg.

Püstijala komöödia kõrval on aga elu viimasel kuul teinud üsna tugeva kannapöörde. Oma toreda kodu müüsime maha ja kolisime ajutiselt üürikoju, kuniks uus elamine valmib. Üürikodu on askeetlikult väike – selline tore pikk ja kitsas vorst. Ja noh, tegelikult ikka üsna kitsas, sest esimese nädala jooksul alahindasin oma kabariite ja lõin puusakondi vastu kurvis olevat seinanurka nõnda ära, et veri oli väljas. Aga ei anna häbeneda midagi, kuulsin just Kanal2 saatest, kuidas maailmas naised tagumikku implantaate panevad, et ümaramat Kardashiani moodi peput saada – näed, mind on kohe loodus õnnistanud ja see raha jääb kulutamata :D. Tegelikkuses tuleb aga tõdeda, et kõikidest üürikodudest kokku sattusime vist väga toreda eksemplari peale. Eramaja rajoonis mõnusa suure oma aiaga armas puumaja. Pesu kuivab õues, laps sööb muda ja emme-issi grillivad murul. Mis sa hing veel ihaldad. Umbes aasta saame ilmselt siin peatuda, kuniks uude koju sisse saame.

Üürikodu valikutes oluliseks kriteeriumiks sai iseenesest mõistetavalt fakt, et köögis peab olema ahi. Nii imelikult kui see ka ei kõla, siis tõsi lugu, enamustes üürikorterites on see väike pisiasi puudu. Nüüd aga hoolimata sellest, et ahi on olemas, suutsin ma esimesed kolm nädalat sisuliselt mööda minnes kokkamisega hakkama saada. Polnud ei jaksu, inspiratsiooni ega ka aega, et söögipoolisega tegeleda. See nädal tuli nüüd lõpuks tahtmine tagasi. Ilmselt oleme end siis nüüdseks sisse seadnud ja elu on veidi rohkem paika loksunud, et jõuab tegeleda ka menüü planeerimisega.

Selle kuu aja jooksul on üsna palju toimunud tõesti. Peetud on mitu-mitu sünnipäeva, seal osas nii poja sünna kui ka mehe juubel (31.märtsil grillpeona – kes ütles, et ei saa?). Kogu elu lahti ja kokku pakitud ja erinevatesse hoiuruumidesse laiali jaotatud. Projekteeritud, ümber projekteeritud ja siis jälle tagasi projekteeritud, kogutud inspiratsiooni ja võetud pakkumisi, et uus kodu saaks üks igavesti mõnus koht. Minu jaoks on üks kõige põnevamaid osasid uue kodu puhul uus köök! Oh mõnus, mõnus, mõnus … Sellest protsessist kuulete ilmselt lähiaastal veel palju mida, miks ja kuidas mu uues köögis olema saab. Paar nädalat tagasi võtsime ette külaskäigu kolme köögisalongi ja saime ülevaate, mis üldse funktsionaalsuselt tänapäeval võimalik on. Noh, võib öelda, et suure eelarve korral võiks köök sarnaneda ka kosmoselaevaga. Aga realistlikumast pildist tehakse tegelikult ikka väga mugavaid vidinaid. Sain ühe soovituse tutvuda ka Schmidti köökidega ning plaan on lähinädalatel neile külla minna – eks siis näeb 🙂 Kui kellelgi on veel jagada häid kogemusi köögitootjatega, kes teevad head asja, aga ei röövi sind vaeseks, võib mulle julgelt kirjutada või jätta alla kommentaari.

Tulles tagasi teema juurde, siis veidi enne pori söömist sõi aga poja seda maitsvat vaarikatorti. Nimelt sai see siis tegelikult Uku-Robini 2-aastaseks sünnipäevaks tehtud. Tema sünnipäev oligi tõttöelda viimane koosviibimine meie vanas kodus, seega vägagi märgiline sündmus. Lauale panin mugavusest (ja laiskusest) sel korral vähe, aga toitvaid asju. Tegin peedisalati, võileivatordi ja köögiviljakangid ning magusaks sellesamase vaarika-toorjuustu tordi. Kõigil said kõhud täis, meie mõistliku eelarvega sünnipäeva peetud ja koduga pidulikult lõpparve tehtud.

Perekond küsis veel, et kas meil kahju ei ole ära kolida? Tõtt-öelda, ega väga kahju pole, sest põnevad ja uued ajad on ju ees ootamas. Ainus, millest ehk kõige enam kahju on, on meie imearmsad naabrid. Eks väikesed hüvastijätu pisarad sai ikka valatud nii meie kui ka naabrite poolt 🙂 Aga kui miskit muud positiivset ses lahkumises ei leia, siis vähemalt meie lahkumine mõjub naabrite talje ümbermõõdule kindlasti positiivselt, sest enam ei sokuta keegi neile pidevalt kooki ukse vahelt sisse 😀

Retsept (12-le):
Põhi:
100g kaerahelbeid
150g toortatrajahu
40g agaavisiirupit (või 2 spl steviat)
1 muna
80g + 40g (laktoosivaba) võid

Kreem:
650g (laktoosivaba) mascarpone toorjuustu
300g vaarikaid*
100g agaavisiirupit
3 zelatiinilehte

Kaunistamiseks meelepäraseid marju või külmkuivatatud vaarika tükke.

Valmistamine:
1. Pane ahi sooja 180 kraadi peale. Põhja valmistamiseks purusta köögikombainis kaerahelbed, lisa toortatrajahu ja 80g võid ning töötle ühtlaseks.
2. Klopi lahti muna ja lisa purule koos agaavisiirupiga. Töötle tainast 1 minut kombainis, seejärel kalla kaussi ja sõtku ühtlaseks palliks. Rulli ühtlase kihina ahjuplaadile ja aseta küpsema 180 kraadi juures 10 minutit.
3. Võta küpsetatud põhi ahjust välja ja töötle see köögikombainis peeneks puruks. Sulata väikeses potis 40g võid ja lisa sulavõi puru hulka. Sega hoolikalt läbi. Voorderda 26 cm lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja pressi võiga segatud puru koogivormi tordi põhjaks. Tõsta külmikusse tahenema.
4. Pane zelatiinilehed külma vette likku. Purusta 200g vaarikaid ja agaavisiirup saumiksriga ühtlaseks püreeks.
5. Tõsta 4 spl vaarikapüreed väiksesse potti. Kuumuta seda potis keemiseni ning seejärel lahusta selles zelatiinilehed.**
6. Sega ülejäänud püree kokku mascarpone toorjuustuga. Sega hulka zelatiinilahus. Kõige lõpus sega ettevaatlikult hulka 100g vaarikaid. Kalla kreem koogivormi, ühtlusta pealt ning tõsta külmikusse tarduma vähemalt 4 tunniks.
7. Võta tort välja, kaunista pealt meelepäraste marjadega ja serveeri kohe.

* sobivad ka külmutatud vaarikad, ent sel juhul võta 200g vaarikaid esmalt toatemperatuurile sulama.
** Selleks pigista üks haaval zelatiinilehtedest liigne vesi välja ja lahusta see kiirelt segades kuuma segu hulgas. Korda protsessi, kuni kõik zelatiinilehed on lahustatud.