Krõbe pankopaneering annab kananagitsale ilusa kuldkollase jume. Sarnasus valmistoodanguga on piisav ka nõudlikumatele põnnidele. Tõeline superstaar!
Ausalt ei tea ma ühtegi last, kellele ei meeldiks kananagitsad. Isegi minu valiv viiene, kes üldiselt eelistab süüa skaalal tatar-leib-hapukoor, on kananagitsa paki juures rõõmsate silmadega mugimas. Nii ma siis mõtlesin, et no kui talle need meeldivad, teen siis ise “tervislikumad” ja küll ta sööb!
Mõte oli algatuseks hea küll, aga tegelikkuses nii libedalt ei läinud. Miks? Sest ma olin liiga entusiastlik ja paneerisin kananagitsad esialgu riivleivas. Siis proovisin paneerida heledama asjaga – seesamiseemnetega. Ja ühe vea tegin veel – kanafilee lõikasin lihtsalt tükkideks, mistõttu ta oli natuke tihkem ja mitte nii pehme. Lapsevanemate jaoks mainin, et mõlemad nagitsad olid tegelikult täiega head, aga noh – ei ole ju samat värvi nagu need poe omad ja närima pidi kah rohkem. Ehk teisisõnu laste keeles, täitsa jumalast valed nagitsad ja raudselt ei kõlba süüa. Mõlemad hõrgutised saime mehega kahekesi ära nosida.
Mõni aeg hiljem poisiga poes lihaleti ääres olles tahtis ta kananagitsaid. Seal samas suutsin ta ära veenda, et ta annaks mulle veel ühe võimaluse ja lubasin teha “samasugused kollased nagitsad nagu poe omad”. Veidi viltuse suuga, aga ta oli nõus ja jättis võimalusele ukse irvakile. 😉 Seekord olin veits vähem entusiastlik ja paneerisin neid pankos ehk aasiapärases tsipa tükilisemas riivsaias. Vabalt võiks paneerida ka tavalises riivsaias, aga kuidagi jälle läks lappama noh – tahtsin ju midagi põnevamat! 😀
Igatahes, pankos paneeritud nad said ja praadides jäid ilusad kuldkollased nagu lapsele lubatud. Liha haamerdasin ka pehmeks, seega tekstuur oli sama, mis poe kananagitsatel. Süda sees puperdas ja kutsusin siis kohtuniku hindama (loe: sööma). Toodang sai 10 punkti ja söödi ära! Eduelamus minus oli muidugi meeletu. 😀 Siia lõppu kõlbaks nüüd “..ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni” ehk nagitsad on saanud meie kodus tihedaks külaliseks. Ja tõtt-öelda maitsevad nad mulle endale ka täiega. Pildil ongi minu enda lemmik-kooslus kananagitsa poké.
Üks hea omadus on neil veel – kui paneerimise protsess on omamoodi mõnus plökerdamine, siis teinekord tasub neid paneerida korraga veidi rohkem (vähem plökerdamist ja rohkem süüa). Praed ära nii palju kui parasjagu süüa soovid, aga ülejäänud toored paneeritud nagitsad laod karpi vaheldumisi küpsetuspaberi tükkidega ja tõstad sügavkülma. Sealt on neid tüki kaupa hea argiõhtul pannile visata ja kiirtoit on päris omast käest võtta.
Retsept (umbes 10 tükki):
1 kanafileetükk
50 g täisteraspeltajahu
50 g panko-riivsaia
1 muna
1 küüslauguküüs
soola-pipart
Valmistamine:
Töötle kanafilee lihahaamriga õhukeseks* ja lõika suupärasteks tükkideks. Rulli lihatükke esmalt jahus, siis munas ja seejärel pankos. Korda protsessi seni, kuni kõik lihatükid on paneeritud. Prae pannil õlis mõlemalt poolt kuldpruuniks. Nagitsad maitsevad hästi nii soojalt kui ka külmalt.
*Väga mugav on seda teha kui asetad kanafilee kahe toidukile tüki vahele. Nii ei jää õrnad lihajupid lõikelaua või lihahaamri külge kinni ja hiljem on lihtsam puhastada. 🙂
