Ma olen millegi pärast alati arvanud, et oliivid on täiskasvanud inimeste toit. Ja noh, et kui mulle kunagi oliivid maitsema hakkavad ju see siis on märk sellest, et olen ka lõpuks suureks saanud. Igatahes siiani olen rõõmsalt olnud “väike”, sest oliivid üldiselt minu taldrikule ei jõua. Mingil kummalisel põhjusel aga jõudis mu külmikusse purk oliive, Solarise toidupoest ilusa sildiga Rioverde, nägi igatahes peen ja uhke välja. Ei teagi nüüd, on see siis hea või halb, aga tundub, et selle purgi avamisega sain ma kohe tükk maad vanemaks vist, sest igatahes olid need mu elu esimesed oliivid, mis mulle maitsesid. Kuidas see laul oligi, mida Getter Jaani laulis, et “me kõik jääme vanaks…” või midagi sellist.

Üheskoos selle purgiga kolisid mu kappi ka tema sõbrad. Purk kappareid, pärlsibulaid ja jube vürtsikaid tšillisid. Järjestusest ütleks, et mu lemmikud olid need sibulad (oi-kui-head need selle pitsa peal on!). Tšillid vist õige pisut üle võlli teravad aga samas, kui need ei oleks teravad poleks need ju ka õiged tšillid, või mis? Igatahes, juba esmakordselt purke silmitsedes hakkas mu peas veerema ühe mõnusa pitsa idee. Et mis oleks kui paneks ühe pitsa peale kokku hunniku marineeritud head kraami? Lugesin purke, mis ma lugesin, aga marinaadi koostisest tavapärast suhkrut nimekirjast ei leidnud. Seega oli meie ühine kodutee juba sellega otsustatud.

Mõttest koorus välja veits vürtsikas hakklihapitsa. Kuna marineeritud kraamil on üldiselt tugev maitse, siis seekord ma hakkliha väga palju ei maitsestanudki – lihtsalt üks küüslauguküüs ja veidi soola-pipart. Tomatikaste sai klassikaline ning loomulikult kõige peale mõnusalt juustu. Et pitsa tummisust tasakaalustada, puistasin lõpus peale ka veidi värsket rukolat. Rukolal on selline mõnus terav maitse, seega sobib ülejäänud pitsa olemusega hästi kokku, ent samas tasakaalustab liha loomulikku rasvasust.

Muide, rukolaga juhtus täna üks tore nali. Olin heal sõbrannal külas, kes käis aias tee sisse piparmünti toomas ning tuppa tulles pistis mulle näppu paar rukola vart. “Näe, oma aia rukola!” Mina siis naiivselt võtsin ja hakkasin otsast närima. Sain umbes kaks korda krõmpsutada kui kõrvust purskas tossu välja – jeesus kui terav rukola see oli. Mille peale Ulla muidugi hakkas naerma, et “njah, ma rohkem kasutan seda maitseainena imevähe. Ta meil selline vängem kraam!” Igatahes tõstaks ta vänguse poolest samale tasemele nagu need marineeritud tšillid või Põltsamaa sinep.

Aga asugem asja juurde: pitsa ise on päris lihtne. Aega võttis ehk umbes 40 minutit või nii. Koostisainete nimekiri küll pikk, aga ära karda, täitsa tehtav värk