Tõttöelda ei olnud ma ikka väga ammu midagi seentest, ammugi shiitake seentest valmistanud. Noh, eks põhjus on ju teadagi selles, et kolmene noormees ei pea kuigivõrd maailma maitsete rikkalikust valikust, vaid hoiab ikka au sees kodmaist tatart ja kartulit. Kena Eesti poiss, mis muud. Isiklikult on mul aga kartulist juba silmini siiber ja ei ole elus vist nii palju hakklihakastet söönud-valmistanud kui viimase aasta jooksul. Nimelt on hakklihakaste üks väga vähestest lihavormidest, mida nõudlik kolmene suhu pistab. Nüüd oli aga koju jõudnud mõnus laadung shiitake seeni, mis ootas rakendust. Oh, kuidas ma olin igatsenud seda rahulikku askeldamist ja leiutamist. Üks kriminaalselt hästi maitsev quiche, paar tundi rahulikku küpsetamise aega ja oma armsa pere seltskond ongi vist minu jaoks õnn.