Kotlette praadides jõudsin omaette järeldusele, et laiskus on üks maailma kõige edasiviivamaid jõude. Selgub, et paljud minu retseptid on sündinud puhtast laiskusest, kui kapis on järel vaid teatud hulk toiduaineid ning poodi uute järele minna ei viitsi. Nõnda ka nende kotlettidega. Siin oli tõsi küll mängus ka terake vastutustunnet, sest porgandid olid juba suhteliselt viimaseid hingetõmbeid tegemas ning kohe kuidagi ei tahtnud neid prügikasti visata.

Porgand on üks imehea juurvili. Mõnusalt magus, palju vitamiine ja sobib nii soolasesse kui ka magusasse rooga. Lisaks sellele on tal madal GI. Üldiselt peaksime me üldse juurvilju ikka kõvasti rohkem sööma, sealhulgas ma ise. Tihtipeale on hoopis lihtsam haarata jälle pastapaki, riisi või muu taolise järele selle asemel, et koorida ja valmistada mõned mõnusad juurikad. Mingil imelikul põhjusel on vist paljudel meist lapsepõlvest mingi negatiivne emotsioon juurviljadega. Et noh, ei maitse nagu kuigi hästi või nii ja üleüldse, makaronid on paremad. Eks ma ise olen vist ka seda sama meelt olnud pikalt, aga kui veidi katsetada ja julgeda oma mugavustsoonist välja ronida, siis mul isiklikult selgus, et vot, hoopis juurikad on tükk maad paremad kui makaronid.

Koguseliselt saab sellest retseptist 12 kotletti, seega väiksema isu puhul jagub neljale. Meie aga näiteks mugisime selle hunniku kotlette kõik ühekorraga ära… seega oleneb vist sellest, kui hea isuga sööjad laua taga istuvad.