Pajaroa eeliseks on see, et ta küpsetab end sisuliselt ise. Keetmine on aga ajaliselt korralik ettevõtmine ja võtab vähemalt 3 tundi. Kui moodsas maailmas on “fast food”, siis lihapaja küpsetamine on absoluutselt “slow food”.  Mida kauem liha podiseb, seda pehmemaks see muutub. Minule see aeglane küpsetamine meeldib, kuidagi nii mõnus on aegajalt piilumas ja segamas käia, jälle miskit potti juurde visata ja oodata. Kui lõpuks see ootamine läbi saab, on söömise nauding seda suurem.

Liha teeb mõnusaks ja maitsekaks veel eelnev marineerimine, seega kui on aega, siis ideaalne oleks kui liha saaks ööpäev-kaks enne paja keetmist õhukindlas anumas marineerida. Marinaadiks pane lihatükk tervena karpi, peale nirista oliivõli, veidi veini ning agaavisiirupit ja maitsesta soola, pipra ja tüümianiga. Hõõru see kõik kenasti sisse, sulge karp ja jäta külmikusse marineeruma.

Kui steigiks sobib välis- või sisefileetükk, siis paja saab keeta peaaegu, et ükskõik millisest lihatükist. Mina kasutasin sel korral metssea jalga – kondist keetsin puljongi ning lihast paja. Eelnevatel kordadel olen kasutanud ka näiteks abatükki. Punase veini kastmel on kombeks vahel liiga hapuks muutuda, seega oma pajale lisasin musti ploome, et maitse oleks mõnusalt mahe, aga säiliks veinine mekk.

Meil oli au pakkuda seda metsseapada kohe päris kuulsatele külalistele. Osutusin valituks PÖFFi kodukokkade programmi ning rõõm oli seda suurem, et külaliseks saadeti lausa näitleja otse Hollywoodist, noor tõusev täht Hayden Szeto koos oma manageriga. Menüüd kokku pannes lähtusin ideest pakkuda neile miskit Eestimaist ning seepärast metssiga ka lauale jõudis. Oli tore tõdeda, et mõlema külalise jaoks oli see esmakordne kogemus maitsta sellist liha ning mõlemale väga meeldis. Seega võin julgelt oma pajaretsepti soovitada – testitud väga peenemaitseliste külaliste peal