Kui oled mind pikemat aega jälginud siis tead, et koogid mulle maitsevad ja neid saab siinmail päris tihti. Aga kook peab olema ikka aus – no selline, et oleks magus (mis kook see on, mis ei ole magus?) ja maitseks mõnusalt patuselt. Miks patuselt? Sest olen ikka ja jälle sõpradele öelnud, et magustoidu kohta repliik “see maitseb nii tervislikult!” ei saa kunagi olla kompliment. Kui saan vahel tagasisidena eeltoodud repliigi, siis sean sammud tagasi kööki ja hakkan nuputama, mida retseptis muuta, et roog enam tervislikult ei maitseks, vaid maitseks hästi. Toit peab maitsema hästi, sigahästi või veel paremini ja seda hoolimata sellest, et ta on tervislik. Täpselt nii hästi, et kõik saledat joont hoidvad neiud võtaks veel teise tüki kooki.
Seega saan öelda, et olen andnud endast parima, et nime poolest maru tervislikult kõlavad maiustused mu blogis ei maitseks teps mitte tervislikult vaid ainult hästi või väga hästi. Ma loodan, et jääte minuga ühele nõule ja juhuks kui see tervislik mekk on ikka liiga tugev, palun kirjuta mulle ja teeme selle asja korda. Too mascarpone tort on aga mulle eriti südamelähedane. See on üsna jabur, kui hea see on! Maitseb nagu lapsepõlve mälestus vanillijäätisest maasikamoosiga. Tegelikult ei ole vahet kuhu sa mascarponet paned – see on alati lihtsalt nii hullult hea!
Siiruviirulist pealispinda on tegelikult väga lihtne teha. Nirista maasikamoos siiruviiruliselt koogi peale ja hambatiku või lusika otsaga joonista sisse üht- ja teistpidi rajad. Kuigi maasikahooaeg on selleks aastaks juba läbi, saad maasikapüree teha väga edukalt ka külmutatud marjadest ja kaunistada saad kas uhkete väljamaa mammudega või valida parasjagu valmivate kodumaiste mammude seast.
*Laktoosivaba mascarpone varud on tavaliselt kõige paremad Prismades. Aga hea otsimise ja õnne korral leiab ka mujalt.