Minu hiljutine reis Kreeta saarele inspireeris mind tohutult. Peamiselt just toiduvallas, aga väga palju ka eluvaadetes õpetades lihtsat olemist ja kerguses kulgemist. Kreetalik suhtumine “küll jõuab” on eestlasliku pideva kiirustamise kõrval väga värskendav ja selgust loov. Tõesti, milleks pabistada – kõik mis peab, juhtub ju nagu nii.
Lisaks mõnusale ellusuhtumisele söövad sealsed elanikud aga erakordselt mõnusaid, lihtsaid ja maitsvaid roogi. Vahemereline toitumine on maailmas üks tervislikumaid ning seal piirkonnas on ka südameveresoonkonna haigusi oluliselt vähem, kui mujal maailma piirkondades. Seega midagi teevad nad kindlasti õigesti. Ega täpselt ongi raske öelda, mis selle taga on… Olgu põhjuseks siis nende igapäevane kogus kvaliteetset oliiviõli, toidulaual vähene kogus liha või kohalik tooraine, mis on pungil vitamiinidest ja mineraalidest – kindlasti on igal aspektil oma roll mängida Vahemeremaade elanike pikas eas ning laitmatus tervises.
Kreetal puhates tabas mind õnn osaleda ka kohalikul toidukoolitusel. Bussiga viidi mägedesse, kus üks armas inglise keelt mitte kõnelev naine õpetas, mida Kreetal süüakse ja kuidas neid toite valmistatakse. Õnneks oli olemas ka meesterahvas kes kreeka keelest selle ilu inglise keelde tõlkis. Täidetud köögiviljad oli üks mitmest õpitud retseptidest ning sama rooga kohtasin ühel või teisel viisil väga mitmes kohalikus tavernas ehk restoranis.
Eks me kõik oleme tihti kinni oma harjumustes, mis ütleb meile, et täidetud paprika kõrvale oleks vaja kas tükki liha, kartulit või noh, midagi oleks ju nagu puudu… Esmapilgul tõesti nii tundub, kogesin seda ka ise. Aga kui see paprika ja tomat nahka pista, on kõht totaalselt täis, toidust saadud naudingu tunne laes ja päriselt – mitte midagi muud ei ole vaja! Ning mitte ainult minul vaid ka mehel, kelle peas kinnistunud lihatüki vajadus on veelgi tugevam.