Nagu nimi ütleb, on sellel koogil üks tulihingeline fänn Kadi. Selle koogiga käib kaasas tegelikult väga armas lugu. Tegin siis rabarberikooki, kunagi umbes 4 aastat tagasi. Suuresti jääkidest, mis kapis olid – sisse läks natuke seda, natuke toda ja natuke kolmandat. Ja võtsin ta hommikul tööle kaasa, sest kooki sai päris palju.
Tööl kõigile maitses, aga seda ei osanud ma oodata, et mõne aja pärast tuleb karbi rabarberitega kolleeg Kadi ja ütleb – olgu olla, homseks palun seda sama kooki, mis sa meile tõid. Natuke ajas naerma ja natuke ajas nutma ka, sest egas mina ei mäletanud, mis sinna koogi sisse siis läks… Sobrasin mälusoppides ja suutsin vist enam-vähem taastada, sest Kadi erinevust ei tuvastanud. Mõne aja möödudes, tuli Kadi uue karbi rabarberitega (seekord talvevarudega sügavkülmast) ja palve oli endine. Ja nii ma siis olingi ühel hetkel sunnitud selle retsepti ka päriselt oma Garfieldi pildiga vihikusse sisse kandma. Et noh, kui Kadil peaks jälle koogi isu tulema, siis oleks vähemalt retsept võtta.
Armas Kadi, kui sa seda loed, siis tegelikult on mul päris hea meel, et sa seda kooki uuesti tahtsid. Sest nüüd on see hakanud ka mulle endale väga maitsema ja muidu oleks too retsept vajunud unustusse nagu umbes sada teist kooki. Aga igal juhul on sellega tore lugu, sest iga kord kui ma rabarberikooki teen, mõtlen ikka oma muhedale kolleegile Kadile, kellega koos sai mägesid liigutatud ja üle laua vahel maailma parandatud. Aitäh, et oled!