Mitu aastat olen mõelnud, et võiks jõuludeks teha ühe piduliku tordi. Siiski ei ole seda varem ette võtnud ning olen jäänud pelgalt mõtisklustesse, mida sinna retsepti võiks kokku panna. Vahel ikka küsitakse, et kust mul ideed või maitsekooslused tulevad. See jõulutort kujunes üsna möödaminnes, kui mõned nädalad tagasi tekkis vaimusilmas pilt sellest samast tordist. Disainist ja maitsete kooslusest. Sealt edasi uitasin toidupoe lettide vahel ja vaatasin, mida võiks veel esmasele ideele liita. Lõpuks sai kokku päris äge tort!
Eesmärk oli teha just vingelt suur jõulutort, mille kaks biskviidikihti annaksid korralikult kõrgust. Seal kõrval oli soov hoida piparkoogi mekki ja tervislikkust. Kes on blogi rohkem lugenud teab, et minu jaoks tervislik kook ei tohi kunagi maitsta tervislikult. Kook peab maitsema ikka nii, et viib keele alla ja tervislikkus on viimane asi millele sa seda süües mõtled. Seda suurem oli mu rõõm, kui ema kooki süües ütles, et “no see maitseb küll patuselt!”. Vohh! Just täpselt nii peabki üks korralik kook maitsema.
24. detsembriks tegin esimese versiooni, kus biskviitide vahel oli toorjuustukreem. Esimese jõulupüha õhtuks tegin teise tordi, kuhu kreemi peale panin ka veidi pohlamoosi. See kas moosi panna või mitte jäägu igaühe enda valida ja maite järgi timmida. Mu mehele meeldis pigem ilma moosita – ütles, et on puhtam ja kreemisem maitse. Samas teistele sööjatele maitses väga moosiga – öeldi, et moosi hapukus lisab nüanssi juurde ja teeb mõnusalt mahlaseks. Seega otsusta ise, kas moosiga või moosita. Igal juhul soovitan seda veel sellele aastal meisterdada ja saad kindlalt väga mõnusa tordi!