Tegemise vaev on minimaalne, samal ajal saab õues grilli kõrval sõpradega juttu ajada ja justkui iseenesest valmib üks imehea värske ja toitev kõhutäis.

Tuleb tunnistada, et mu söögitegemine on väga suures sõltuvuses mu köögi suurusest ja mugavusest. Tikukarbis söögitegemine pole üldse nii nauditav kui veidi mugavamas  ja suuremas keskkonnas. Seetõttu ei ole ma üürikodus just kuigi suur kokkaja.. Kui aga Eestimaale jõudis suvi, päikesepaiste ja soojad ilmad, kolisime meie oma elu õue. Tikukarbi köök sai kohe oluliselt ruumi juurde – nüüd on põrandaks pehme muru ja töötasapinnaks industriaalne vana vundament. Ostsime isegi oma elu esimese minigrilli, millel nüüd grillimisoskusi lihvime. Tõtt-öelda lihvida on seal veel omajagu, aga eks kõik on kuskilt alustanud.

Mu viimase aja blogi postituste sagedus on omamoodi huumor. Iga päev mõtlen, et “Nii! Täna!” Õhtul koju jõudes nõuab üks kahene oma, siis on vaja pesta-toitlustada ja lugeda unejuttu, ja kui lõpuks on vaikus majas, kukun näoli patja ning ainus, mis peas kumiseb, on meeletu unevajadus. Ja siis mõtlen, et “oh, homme kindlasti!”. Too homne õhtu lõppeb aga enamasti samamoodi, misjärel panen panused nädalavahetusele. Nagu näiteks see mis nüüd läbi sai. Et noh, täna kindlasti ju jõuan! Elul on aga omad plaanid, laupäev saab tööl veedetud ja pühapäev kulub klassikalisele olmele. Pühapäeva õhtul koju jõudes olen veel optimistlik, aga kui muu pahna kõrvalt saan toidu ahju  alles kl 21:15 (ja see peab ahjus olema tund aega..) taipan, et laps sõi täna õhtuks vist ainult YouTube’ist multikaid. Proovin talle sisse meelitada kapist leitud pooliku Rimi lihapiruka ja poolfabrikaadi kanapallid (jap – raske tunnistada, aga ka mina olen kõigest inimene ja astun vahel kergema vastupanu teed…). Reaalsus võtab mu plaanid üle ja jõuan vaid mõelda, et täna isegi väga-väga tahaks kirjutada aga uinun klaviatuur näos….

Kõige selle taustal ma absoluutselt armastan head sööki ja eriti sellist, mis saab kiiresti valmis. Sestap see salat võitis mu südame. Tegin selle taustal ka veidi inimkatseid iseendaga ja proovisin, et ei tea, äkki on nüüd see laktoositalumatus vahepeal minema läinud ja äkki ma ikkagi võin kitsejuustu süüa? Sest no nii meeletu kitsejuustu isu oli lihtsalt ….

Selgus paraku, et hr. Talumatus on endiselt täiesti kohal ja peale ülimaitsvat salatinaudingut lõpetasin ikkagi kõhukrampides ja neelasin paar head tabletti. Aga see salat oli seda absoluutselt igati väärt.