Ma ei leia õigeid sõnu, et kirjeldada meie pere armatust banaanileiva vastu. Võlgnen selle armastuse eest tänu oma naabrinaisele Pille-Riinule, kes mind oma banaanileibadega paar aastat tagasi järjepanu kostitas. Sealt sai minu ja banaanileiva soe suhe alguse ning kestab see tänase päevani. 🙂

Miks ma seda siis nii palavalt armastan? Peamiselt seetõttu, et see on minu jaoks piisavalt lihtne viis anda oma 5-aastasele pojale miskit toitvat enne trenni minekut. Mõtled nüüd kindlasti, et kas see ogar päriselt küpsetab iga päev banaanileiba enne poja trenni? 😀 Kohe päris kindlasti ei küpseta! Nipp peitub selles, et ma teen tavaliselt korraga 2-3 banaanileiba. Siis viilutan nad tükkideks ja panen küpsetuspaberiga vaheldumisi sügavkülma. Ja igakord enne poisi trenni viimist võtan viilu, pistan rösterisse ja siis karbiga autosse kaasa. Iisi-briisi. Päris nutikas, eks?

Olen tuttavatelt palju kuulnud hämmastust, et nad ei oleks tulnud selle peale, et banaanileiba saab sügavkülmutada ja rösteris soojendada. Nende peamiseks mureks on rösteri elu ja tervis ning banaanileiva pudisemine. Esimesega on kõik ok – peale 6 kuud iganädalast banaanileibade röstimist on meie röster endiselt elu ja tervise juures. Tavaline leib nagu iga teine ju. 🙂 Pudisemine sõltub sellest, kas küpsetad õigel temperatuuril. 180 kraadiga 60 minutit on üsna lollikindel valem, et välja tuleks mõnusalt pehme, mahlane ja hiljem soojendatav leivake. 200 kraadiga küpsetades jääb ta tsuti liiga kuiv ja siis röstides hakkab tõesti pudisema.

Mul on peaaegu koguaeg sügavkülmas varuks mõned viilud. Peamiselt poisi vahepalade jaoks, sest olen aru saanud, et tühja kõhuga on ta päris karm tegelane. 😀 Teisalt aga ka minu enda jaoks. Mulle lihtsalt meeletult maitseb banaanileib! No põhimõtteliselt ju nagu kook, aga kergem. Ja peale röstimist see mõnusalt krõbe koorik on oommmm-mmm kui hea. Tass head kohvi juurde ja magustoit olemas. Imeline.

Maitse on tal tõesti mõnsa. Seda kinnitavad meie küla lapsed ka. Nii kui viin õues mängivatele põnnidele leiva, tehakse mõne minutiga üks-null. Otsa jäävad vaatama ainult küsivad silmad “nii vähe oligi?”. Ja no milline ema ei rõõmustaks, kui lapsed mugivad maiustust, mis on kiudainetest pungil ja ei vii last suhkrupilvele seilama.

Siinne retsept valmis samuti koostöös toitumisterapeut Jaanika Tapveriga ning ilmus Pere ja Kodu septembrinumbris 2021. Retsepti uurides märkad, et või asemel on kasutatud oliiviõli. Jaanika soovil jätsime välja küllastunud rasvhapped ja asendasime küllastumata versiooniga ehk oliiviõliga. Nii on menüü rohkem tasakaalus.

Banaaniks sobib kõige paremini veidi pruuniks tõmbunud ja viimase vindi peal olev vili. Ideaalne võimalus ära kasutada need banaanid, mis muidu läheks prügikasti. Vähendame üheskoos toidu raiskamist ja küpsetame hoopis banaanileiba! 🙂

 

Retsept
Umbes 13-14 viilu
ehk kaks väiksemat leivavormi (20 x 9 cm)  või üks suur.

4 suurt banaani, kokku u 800 g koos koorega
450g täisteraspeltajahu
100 ml oliiviõli
130 g palmisuhkrut
2 muna
1 tl soodat
1tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli
1 tl kardemoni

Valmistamine:
Koori banaanid ja 
purusta kahvliga
 püreeks. Tõsta 
püree suurde kaussi, lisa oliiviõli, muna, palmisuhkur ja maitseained ning sega hoolikalt läbi. Sega jahu soodaga ja lisa järk-järgult tainale, samal ajal pidevalt segades. Kalla tainas küpsetuspaberiga vooderdatud piklikusse leivavormi* või mõnda muusse küpsetusanumasse ja küpseta 180 kraadi juures 60 minutit.

Valmis banaanileib lõika viiludeks ja paki lapsele vahepalaks kaasa üks viil. Ülejäänud viilud võid pista sügavkülmikusse (vaheldumisi küpsetuspaberiga, siis ei külmu tükid üksteise külge kinni) ja neid vajadust mööda rösteris sulatada.

*Minu leivavorm on  20 cm pikk, 9 cm lai ning 9 cm sügav. Sellise mõõduga vormiga saad siinsest tainast kaks leiba. Üldiselt on mõistlik teha korraga kaks tükki, siis saad ühe kohe nahka pista ja teise sügavkülma viilutada. Kui tahad teha vaid ühe leiva, jaga retsepti kogused kahega. 😉